"Ahistus kultuuris" (1930) ja "Sealpool mõnuprintsiipi" (1920) on Freudi hilisemasse loomejärku kuuluvad esseed, millel on tõepoolest üht-teist ühist. Mõlemaid on peetud suhteliselt tumemeelseteks, ja mõlemas on kesksel kohal mõnuprintsiibi problemaatika ja sellele vastuseisvad tegurid. "Sealpool mõnuprintsiipi" on koguni murranguline, sest just seal toob Freud sisse surmatungi ja kordamissunni ideed, mis on tema hilisemas teoorias väga olulised. "Ahistust kultuuris" on Jacques Lacan nimetanud Freudi tuumteoseks, tema kogemuse haripunktiks.