Varakristlikku Ahasveeruse-legendi edasi arendades analüüsib autor selles inimkonda läbi aegade painanud religioosse absoluudi-ihaluse ja vaimse vabaduse vahekorda. Ahasveerus, sajandeid kodutuna hulkunud jumalasalgaja, absoluudieitaja, kellest autori käsitluses saab trotsiva inimvaimu kehastus, heidab koos needusega ka jumaliku protektsioonikoorma õlgadelt ja sureb. Kristliku müstika taustal lööb helendama renessanslik tõetunnetus: inimene, sa oled vaba, kui söandad vastutusekoormat kanda, ise kõigi oma tegude üle otsustada.