Aegluse avastamine on esmapilgul ühtaegu meresõitja-romaan, seiklusromaan ja arenguromaan. Kuid Sten Nadolny kirjutas Inglise meresõitja ja põhjapooluseuurija John Franklini (1786-1847) eluloo nõnda ümber, et biograafia saab subtiilseks uurimuseks aja kohta ja aeglus muutub kunstiks, kuidas elu rütmile mõtet anda. Nagu palimpsesti puhul ilmub lausete tagant teine kiri, valgustusaja täpsuse ja ausameelsuse taga on varjul huumor ja romantika kurbus. Lapsest peale unistab John Franklin mereleminekust, ehkki ta on selleks mõeldavalt sobimatu: aeglase jutu ja mõtle-misega, aeglaste reaktsioonidega, mõõdab ta aega oma mõõdupuuga. Ta läheb mereväkke, teeb kaasa Kopenhaa-geni ja Trafalgari merelahingud, kogeb sõda ja suremist. Mõlemad saavad talle seda kohutavamalt pihta, et ta näeb kaootiliselt kiiretes sündmustes, mida ta vaevalt mõistab, üksikuid arenguid otsekui aegluubis. Ta unistab rahumeel-sest avastamisest, tahab leida legendaarse Loodeväila. Pärast kolme Arktika-ekspeditsiooni siirdub Franklin vana mehena viimast korda polaarmerele, kuid ükski meeskonna-liige ei pöördu iial tagasi. Teateid kadunute saatusest saadakse alles palju aega hiljem: nad kõik leidsid pärast aastatepikkust võitlust rüsijääga otsa. Nadolny Franklin nurjub küll väljastpool nähtuna, kuid vastavalt vanale paradoksile võidujooksust Achilleuse ja kilpkonna vahel päädib ta lõpuks võitjana - aegluse perspektiivist nähtuna muutub maailm.