Maila käib vaid paaril päeval nädalas raamatukogus maalimise kursusi andmas, ülejäänud aja töötab ta Alo ettevõttes, värvides puust loomakestele nägusid pähe. Enam ei pea ta pliidi alla tuld tegema, vett tuppa kandma, solki välja viima, kõik käib nupust.

Alo, Maila mees on remontinud maja ja katnud katuse punase plekiga. Alo sõidab tööpäeviti ühtelugu kodu vahet.

Ma sõidan alati hirmuga koju, sest tean, et ühel päeval saab su mõõt täis ja sa oled jälle läinud, ütleb ühel päeval Alo trepil istuvale Mailale.

Kuhu, mul ikka minna? küsib seepeale naine.

Eks kunstiinimesi kisu ikka rändama, nii Rooma kui mujale, jätkab mees oma kahtlustega.

Ja Maila lähebki...