Eduard Heinlal on olnud pilku omaaegse kulturi jäädvustamiseks, eriti noorpõlvepäevi meenutades. Tema kirjeldused Tuhala ja Ravila mõisate aianduse kohta ei ole mitte ainult nauditavad lugeda, vaid aitavad paremini mõista 20. saj. alguse Eesti mõisakultuuri.

Märkmed ärimees Johannes Jänese lillekasvatuse kohta revolutsioonilises Peterburis lisavad oma pintslitõmbeid Eesti kultuuriloo pildile. Kõike seda on kirjutaja vaadelnud inimliku kaasaelamisega. Heinla on kirjutanud oma mälestused elutarga heatahtlikkusega, milles ei puudu ei tõsimeelsust ega sõbralikku muigamistki.