Võib-olla kõik johtub sellest, et ma sündisin patust. See kõlab naeruväärsena. Tuleb järelikult selgitada. Olin lastest kolmas, ja kui ma sündisin, oli isa juba poolteist aastat ära olnud. Olin poole-aastane, kui isa mind esimest korda nägi. Ja ta ei rõõmustanud sugugi mind nähes. Ema kartis, et ta tapab mu, sest isal ei olnud kombeks oma märatsusi taltsutada, vähemalt mitte kui ta purjus oli. Ta oli siis veel oma parimais aastais, must kui saatan, ütlesid inimesed. Mustad läikivad juuksed, mustad läikivad vurrud.

Ta kirus ja vandus, aga siis ei võinud ta mulle veel midagi teha. Olin liiga väike. Kuidagimoodi nad said sellest ajajärgust üle, isa ja ema. Kaks last sündis veel pärast mind, nii et meid oli viis. Kõik elus, nii tugevad olime, nii võimas oli meis tung elada. Kuigi oli sõda ja nälg. Ikkagi. Kuigi elasime toast ja köögist koosnevasse korterisse kokkusurutuina, puumajas, tagahoovis. Rohulahel. Kuigi vennad mõnikord karjusid näljast. Sest isa jõi. Ei meil muidu oleks häda olnud, sest ta teenis hästi, kui teenis. Rohkem kui töömehed harilikult.

Esimene maailmasõda viis ta kaheks aastaks kodunt eemale, maalt välja. Soov paremate asjade järele. Vaheldusehimu. Rahutus. Kõik see, mis minuski vist on, sest mul ei ole midagi emast, vaid kõik on isast. Kuigi ta polnudki mu õige isa. Kuigi juba välimuski eraldas mind muust perest. Isa ja pojad olid kõik mustad, tume oli emagi. Mina olin blond. Kuldkihar, nii nagu hiljem öeldi. Kui minust sai see, mis sai.