Endel Lukas sündis 1923. aastal Haimres, aga tema lapsepõlvekoduks sai Vanamõisa Läänemaal. Õnnelik lapsepõlv talu noorperemehena lõppes nõukogude okupatsiooni ja sõjaga, mil Endel kaotas 1941. aasta suvesõjas nii oma ema kui ka isa. Ise ta pääses mahalaskmiselt imekombel eluga. Võttes just 18-aastaseks saanuna üle kogu suure majapidamise juhtimise, pani ta sellele uuesti jalad alla. 1944. aastal läks Endel 3. piirikaitserügemendiga rindele. Eestit ei õnnestunud punaarmee sissetungi eest kaitsta. Tallegi jäi viimaseks sõjasündmuseks Porkuni lahing. Jalgsi läbi Eesti Rapla kanti sugulaste juurde tagasi jõudnuna ei saanud Endel enam turvaliselt päriskoju minna. Käis seal paar korda salaja ning talvel evakueeris talust ka oma kaks alaealist õde. Nii talu kui ka meierei rekvireeriti nõukogude võimu poolt. Pärast sõda ei saanud ta stabiilselt kusagile elama asuda. Jõudis siiski lõpetada Tallinna Kehakultuuritehnikumi esimese lennu, aga töökohti pidi vahetama tihti. Üks põhjus oli, et kohalike võimuesindajateni jõudis info tema „kahtlasest“ minevikust. Vahepeal oli ta pidanud ka üle aasta vanglas veetma.

Ometi tundus viiekümnendate keskpaigas, et isa oli leidnud koha elus – temast oli saanud tuntud spordiorganisaator Tapal, treener ja sportlane.