”Pean ma selle supi neile ära viima?” küsin ma.

”Jah, Jeesuse nimel,” vastab kõva kuulmisega köögitüdruk, üks meie aja suurimaid patuseid, kes on õnnistegija õlivärvipildi roostevabast terasest nõudepesuküna kohale üles riputanud. Pererahva noorem tütar, kuueaastane trulla Thorgunnur, keda kutsutakse Didiks, ei tagane temast sammugi, vahib talle jumalakartlikult otsa, käed vahel nagu palves kokku pandud, sööb temaga köögis, magab öösel tema juures. Aeg-ajalt vaatab laps etteheitva, koguni süüdistava näoga minu, uue teenija poole.

Kogusin julgust ja läksin supitirinaga söögituppa. Perekond ei olnud veel lauda istunud. Sisse astus vaid vanem tütar, kes oli alles üsna hiljuti leeris käinud; näojume oli tal värske nagu koor, huuled ja küüned seevastu olid mustaks värvitud; osava käega kohendas ta oma heledaid, pakse rulle. Ma ütlesin ”tere õhtust”, tema aga vaatas nagu kuskilt kaugelt mulle otsa, istus lauda ja jätkas moelehe sirvimist.

Siis astub kiirel sammul söögituppa proua, ...”