... Vodkaga immutatud venelane on meile lähem kui veini rüüpav prantslane, itaallane või ihne ja kuiv saks­lane. Kauaaegne naabrus on tekitanud Vene ja meie vahel ikkagi midagi ühist, mida aimad õhus, mis tungib kõikjalt läbi otsekui eetrilaine.

Ja kui lugeda Turgenev’i „Aadlipesa” tõlget, assot­sieerub mõte: Suure hiiglase jõuetus ja väikese liliputlase jõuetus. Taas midagi ühist.

Turgenev lõi vene kirjanduses „üleliigse inimese” tüübi. Selle tüübi juured peitusid muidugi juba Puškin’i Oneginis ja Lermontov’i Petšorinis, kuid Turgenev andis talle tõserealistliku ilme, kiskus ta ümbert mingi lüürilis-heroilise oreooli. Selles tüübis peegeldus tolleaegse vene intelligentsi hingeelu, mille oluliseks tunnuseks oli tahtejõuetus. Need kaunishinged kõnelesid, harutasid palju ning alati ja sellega lõppes kõik. Nad ei suutnud omale isegi ilmavaadet kujundada. Neil oli palju ideid, nende aju kubises abstraktseist mõtteist, süda oli tulvil täis lüürilist joovas­tust – kuid teostada ei suutnud nad midagi. Äärmine passiivsus pidurdas nende hingeelu rühkivaid jõude.

Keskustelu – selles väljendus kogu nende sisemine maailm, õieti kogu elu.   Lubage osundada Turgenevit:

„Polnud möödunud veerand tundigi, kui oli tõusnud nende vahel vaidlus, üks neist lõppematuist vaidlustest, milleks kõlbavad vaid venelased. Igaüks oma seisukohalt, peale pikaajalist lahusolu, mis kumbki oli veetnud oma eriilmas, võimetud selgesti mõistma nii võõra kui ka oma enese mõtteid, haarates) kinni teise üksikuist sõnadest ning vastates ikka samade lausetega, vaidlesid nad kõige abstraktsemate ainete üle, – ning vaidlesid nõnda, nagu oleks see olnud nende elu ja surma küsimus.” ...

Ilmar Reiman 1929