Aed vaikib. Mõnikord vaikivad ka aiad, kui neil pole enam midagi öelda. Kui nad on kõik juba ära rääkinud. Või vaikivad nad sellepärast, et kontakt nõrgeneb? Ma ei saa enam aiast aru, ei mõista ta hingepõhja. Kas ma pean minema armastust uuesti õppima? Armastust, mida arvasin juba tundvat.

Kõik on suhteline.

-

Heljo Männi tagasivaatavas luulekogus on aial märgiline tähendus. Aed muutub luulekogus elu sümboliks, elu omakorda aia kui kujundi prototüübiks. See pole lihtsalt koht, kus kasvavad lilled. „Aiahoidja“ ebamaisus ja filosoofilisus paneb elu üle mõtisklema ka selle inimese, kes tavaliselt end luulesõbraks ei peagi.