SINISILMNE POISS

Lõõskava lõunamaa päikese all

sõdur pigistab kuuma püssirauda

kauge kodu on meeles tal

kuid kusagil kaevatakse hauda.

Sinisilmne poiss võõral maal

kohendab rasket kuulivesti

lükkab määrdunud sõdurisaabas

põrandal eemale padrunikesti.

Langenud sõbrad ja masendus must

on pisarad põsel kuivanud

lonks sooja vett sõduriplaskust

niisutab kuivanud suud.

Minareti tipust muezzini hääl

kutsub kõiki pühasse sõtta -

sinisilmne poiss kinni püüda

ja tal pea maha võtta.

Rumal ja mõttetu sõda

seal kõrgete mägede vahel

raugastusid noored hinged -

sõda polegi nõnda lahe.

Aeg sai täis, sõda lõppes

poiss koju tagasi tuli

valu ja viha vaibusid viimaks

kuid miski ta hinges suri.

Ta istub ja peeglisse vaatab

ja meenutab sõpru, kes kallid

ning silmad, mis sinised olid

on nüüd hoopiski hallid.