Koos õhtust süües meenutas Juve ja Fandor äpardunud sündmusi, mille läbi nad olid kannatada saanud. Nad vaatasid teineteisele silma. Nad olid nagu kaks tühja laevavrakki, kes hüljatuina seilavad tuimas inimmeres. Nad astusid teineteise juurde ja embasid teineteist.

"Kõige rängem kannatus," pomises Fandor nuukseid tagasi hoides, "on armupiin..."

Juve vangutas pead.

"Kõige valusam haav," kostis politseinik kibedusega, "on riivatud enesearmastus,"

Nad jäid veel silmapilguks teineteise embusesse, kuid said kohe endast võitu. Mõlemal mehel esines nõrkusehetki, kuid need ei kesnud kaua. Nad oskasid tõesti hästi näidelda...

"Fandor."

"Juve."

"Jätkub sul veel julgust?"

"Jätkub, Juve."

"Siis, mu noor sõber," lausus politseinik lõpetuseks, "unustame kõik olnu ja jätkame Fantoomi otsinguid. Ma ütlen sulle, et võitlus alles algab. Kuula siis..."