Vahel aeg justkui tiheneb, nii et mõni ärev aastakümme võib kätkeda terve sajandijagu sündmusi, nagu need kulgevad rahulisemal ajal. Mulle tundub, et selline aja tihenemine leidis aset sajandivahetusel 200 aastat tagasi ja seda mitte ainult kirjanduses ja mitte ainult Saksamaal, kuid seal küll eksemplaarselt. Sakslaste nimetamine kirjanike ja mõtlejate rahvaks - das Volk der Dichter und Denker - sai alguse just sellest ajast. Johann Wolfgang von Goethe sündis aastal 1749 ja suri 1832 kaheksakümne kolme aastaselt, jättes endast maha nii rikkaliku pärandi ja vajutades oma ajastule sellise pitseri, et see õigustab nende aastate Goethe-ajaks kutsumist. Ilma selle sajandivahetuseta poleks olemas säärast saksa kirjandust, nagu see meile praegu tervikuna paistab. Aga muidugi sai see segadik, nagu kaasaegsed seda nägid, hinnangu, vahetegemise ja postuleeritud selguse alles tagantjärele ja distantsilt.