Ma olen üsna tavaline inimene.

Libahundiks ei käi, selle asemel käin tööl.

Väikeste laste söömisele eelistan pastaroogi.

Duši all ei laula, kuid kallim väidab, et vahel räägin vannitoas kõva häälega.

Tervisekontrollis ütles kena doktor, et mu süda lööb väga tugevasti.

-

Nende lugude autor elab meie ligidal tänases Eestis. Ta on haritud ja seepärast ei ole tema maailmas lihtsaid lahendusi, aga teisalt jääb neid lugusid lugedes alles ihalus lihtsa armastuse ja ilu järgi. See ongi neid lugusid ühendav paradoks. Kui ühest küljest esitatakse meie igapäevast maailma läbi iroonia, groteski või absurdse anektoodi, siis teiselt poolt leiame sealt tegelasi, keda autor armastab ja kellest ka lugejad võiksid hoolida. Lõpuks ei teagi, kas ime igapäevases argielus on see, et madratsi sees elab hingega käsi või see, et inimesed ei väsi armastusele lootmast hoolimata paradoksidest.

− Ilmar Raag −