Kaks kumminägu kummardusid mu kohale, hiivasid mu autost välja ja sõna otsese mõttes kandsid trepist üles majja. Üks toetas mind kaenla alt, teine tassis jalust. Mu sada kuuskümmend naela kehakaalu ei paistnud olema nende jaoks mainimisväärt koorem.

Äkiline ere valgus siseruumides andis hea ettekäände silmad sulgeda, mida ma tegingi. auruhaamer tümpsis endise jõuga.

Nad heitsid mu küliti maha puupõrandale. Lõhnast oli tunda, et see oli poonitud. Paotasin silmad ja kontrollisin. tõepoolest, keerulise kribumustriga parkett, moodne töö. Kasevineer, õhuke kui armuleib. Mitte midagi erilist.

Üsna lähedalt minust kõrgemal kostis hääl, mis kuuldava pingutusega hoidis tagasi raevunoote.

«Ja kes see siis olema peab?»