«Kukerpalli» lasteaed on suure maailma väike mudel. Elu kulgeb siin päevast päeva ühetasaselt, ometi juhtub iga päev asju. Samasuguseid asju juhtub kõikides lasteaedades, ehkki iga väike kukerpallur arvab, et ainult neil ja ainult temaga. Lahe joonistustund või tore jalutuskäik pakub nii elamusi kui teadmisi, siiski rohkem võib meelde jääda mängukaaslase kibe sõna või õpetaja möödavaatav pilk. Pealtnäha tühised seigad on saatuse eelkäijad ja ettekuulutajad. Kuidas mahutada omaenese tärkav MINA teiste iseteadvate MINAde sekka ja kõrvale ja vahele ja keskele, seejuures haiget tegemata ja haiget saamata, see on oskus, mida harjutada ja mille harjutamisest iial küllalt ei saa. Vaatame pilte ja arutame, miks see neil nii on ja kuidas meil on ja kuidas peaks olema ja kuidas ei tohiks olla, aga siiski on, ja kuidas toimida, kui nii ongi. Mõned sõnad leheküljel on punaste tähtedega kirjutatud, neid võime ise vaadata ja häälida, lugeda ja täheklotsidest kokku panna, paberile joonistada ning klotsidelt ja paberilt uuesti häälida ja lugeda ning teistele näidata — las loevad ka. Raamat õpetab sõnu täpselt ja õigesti hääldama ning uusi sõnu tundma.