Varjatud valu I

Ei mingist seiklushimust nĂ€ha vÔÔrast maad, ei mingist kaalumata kergemeelsusest jĂ€tnud kĂŒmned tuhanded eestlased maha oma kodumaad, ei mingist sisemisest tahtest tulnud nad siia Saksamaale. Kas peaksime nĂŒĂŒd muutuma inimesteks, kes ei taha ega julge enam midagi tulevikult oodata?
Ei! Kuigi ma olen pidanud lĂ€bi elama oma lootuste tĂ€ieliku kokkuvarisemise, kuigi meie unistusteloss ei ole osutunud kuldakendega hooneks, vaid osale meist â majaks, kuhu hirm vahib sisse uksest ja aknast; osale â muldonniks Sarmaatia lagendiku mÀÀramatus piinapĂ”rgus; osale â pagulase murest ja koduigatsusest tĂ€idetud toakeseks. Eesti rahvas on jagatud kolme vÔÔrasema vahel â hirmu, vĂ€givalla ja kodutuse vahel.
Me siiski usaldame tulevikku!
â VĂ€ino Kaldma