Raimond Kaugveri romaan "Viimse meheni" pole kunagi ilmunud raamatuna, see on ilmunud järjejutuna ajakirjas Haridus 1990/7-1991/10. Kaugveri autoriõiguste pärija, tütar Katrin Kaugver on huvitatud käsikirja välja andmisest raamatuna. Randvelt Kirjastus OÜ peab oluliseks, et Eesti ühe tuntuima kirjaniku pärand ka trükis ilmunud raamatuna säilitada ning soovib selle välja anda.

See on lugu, mille Raimond Kaugver 1950ndail sahtlisse kirjutas ja mille käsikirja ta alles 40 aastat hiljem sõprade õhutusel sahtlist välja võttis. See on tõestisündinud lugu.

1940. aasta hilissuvel tuleb ühes Eesti väikelinnas, mis äratuntavalt sarnaneb Rakverega, salaja kokku salgake koolipoisse – Rasmus Tombak, Lennart Adar, Kristjan Mollat ja Valmen Rajala –, et asutada ei midagi vähemat kui põrandaalune rühmitus. „Tarvis on midagi ette võtta, kurat! Mina ei kannata seda enam välja! Hea küll, käid õhtul mööda linna ja rebid mõne loosungi maha. Aga see on ikkagi sihuke juhuslik temp, rohkem poisikeste ulakus. Tahaks teha midagi konkreetsemat, asjalikumat! Näete ju ise — üks ja teine astub komnooreks, annavad seinalehti välja, propageerivad enamlust! Niimoodi jääb ju mulje, et kõik on korras, elu läheb edasi, vaata et juubeldame koguni kaasa!“ pahvatab noorim sõpradest, seitsmeteistkümneaastane Rasmus. Poistel on tõsi taga. Nad vannuvad sealsamas, et ei reeda üheski olukorras, sündigu nendega mis tahes, üksteise nimesid. Rühmituse nimeks saab „Viimse meheni“.

Nagu kirjutab Katrin Kaugver raamatu eessõnas, siis jutustusse „Viimse meheni“ – autor ise nimetas seda kooliromaaniks – tuleks suhtuda kui ilukirjandusse. Sündmustel on küll tõepõhi all, tegevuspaigad on reaalsed, aeg ja koht selgelt määratletud, tegelastel kindlasti prototüübid, ent tegemist ei ole puhtakujulise dokumentaaljutustusega. Autor on mitmeid koolikaaslasi ja õpetajaid jutustuses küll päris nimepidi maininud, ent loo peategelased on siiski üdini kirjanduslikud kujud. Ka ei ole sellenimelisest salaühingust kusagilt lugeda. Rakverelased teavad küll rääkida, et mõned aastad hiljem oli kooliõpilastel tõesti üks põrandaalune organisatsioon. Ja mööngem – eks sõltu ühe salaühingu käekäik ju sellest, kui salajas seda suudetakse hoida. Kui poisid pidasidki oma sõna? Viimse meheni?

Üks autentne dokument oli autoril jutustust kirjutades siiski käepärast: tema enda kooliaegsed päevikud. Mingi uskumatu ime läbi on need tänaseni säilinud.