Raul Kaasiku "Ma… seda õnne" räägib kaardimängust, tätoveerimisest, zhestidest ja argoost Eesti vanglates. Kaardimängu osa on kõige põhjalikum, küllaldaselt illustreeritud ja huviga loetav. "Ma… seda õnne" ei ole niivõrd kunstialbum kui draama, see on lugu sellest, millega lõpeb kaardimäng vanglas - võlaorjuse, sunniviisilise pederastia ehk õe, pruudi või emaga maksmisega, viimane võimalus omakorda on vargaseaduste järgi surmaga karistatav. Draama on loetav ka teisel tasandil, loona ühest väljasurevast kultuurist. Kogu kaartide valmistamise ja mängimise harukordse leidlikkusega väljatöötatud süsteem rajanes eeldusel, et mäng on vabatahtlik. Nii et kui otsustad mängida, siis kaotad, vabatahtlik mängimine on aga asendatud sundmängimisega ja seega on kogu mänguga seostuv vaimne pingutus asendunud füüsilisega.

Kaardimäng on vanglas mandumas, aga see-eest areneb hoogsalt tätoveerimine. Kui vargaseaduse tundjaid ja meetodit tundvaid kaardimängijaid on Eesti vanglates napilt, siis tätoveerimine on Kaasiku andmetel tunduvalt professionaalsem kui Venemaal. Eesti vangid leiutasid nii mootorsae Sõprus (Druzhba), kui ka habemeajamismasina baasil toodetud tätoveerimismasina. Budistlike mõjudega tätoveering on vene sümbolitraditsiooni meie vanglatest välja tõrjunud.