70 aastat tagasi sündis Lõuna-Indias ühes kõrvalises ja vaeses külas poisslaps, kellele pandi nimeks Sathya Narayana (sanskritis satja ‘tõde’; naraajana ‘inimesena tulnud’ Jumala tähenduses). Juba lapsest saati avaldus tema kaastunne ning hoolitsus kõigi ümberkaudsete olendite eest, samuti äratas imestust tema tarkus. Koolis teadis ta vastuseid kõigile esitatud küsimustele, samuti oskas ta pühakirju seletada ning inimestevahelisi tülisid lahendada.

Noorukieas teatas poiss, et ta on Sai Baba. Kuid külas ega ümbruskonnas ei teadnud keegi, kes on Sai Baba. Alles hiljem saadi kuulda, et sajandivahetusel elas Shirdis samanimeline pühamees. Sathya lahkus perekonna juurest, teatades, et pühendunud kutsuvad Teda, ning asus elama hindu pühamusse.

Sathya Sai Baba õpetuste lähtekohaks on Lõuna-Indias levinud hinduistlik traditsioon. Sealt pärineb ka avataara ehk maa peale inimesena kehastuva Jumala mõiste. Sai Baba nimetab end avataara’ks, kelle üheks praeguseks eluülesandeks on India viimine maailma riikide etteotsa. See on julge väide, mille tegemiseks on tarvis väga selget teadmist nii oma väest kui ka tulevikust.

Jeesus kasutab oma kõnes väga sageli tsitaate Vanast Testamendist. Samamoodi on Sai Baba kõnes väga palju võrdpilte, mõttekujundeid ja tsitaate vanadest pühakirjadest, iseäranis veeda’dest.

Nime Sathya eestikeelseks vasteks on ‘tõde’. Kui püüda anda hinnangut Sai Babale, siis ongi sobiv võtta lähtekohaks see, kuivõrd tema poolt öeldus ja tehtus avaldub tõde.

Sathya Sai Baba on inimene. Tema suhtlemises väljendub heatahtlikkus ja rõõmurikkus. Soovitus, mille ta kõigile vestluskaaslastele kaasa annab, on:

“Ole õnnelik!”