Ta kuulub nende väheste eesti rahva seast põlvnevate meeste hulka, kes teaduslikult koolitatud viisil oma emakeel uurivad. See sügavuti minek on tänu tema mitmeaastastele õpingutele Leipzigis, ... [kus] ta omandas filosoofiadoktori kraadi vaäitekirjaga «Lihtne sõnatüvi ja kolm väldet eesti keeles»... Aga igatsugu mitmekülgsete huvide tõttu killustas ta end ka teaduspõllul... Oleks ta keskendunud sünnipäraselt lähedase valdkonna -- eesti keele uurimisele, oleksid tema teaduslikud saavutused olnud küpsemad ning ei oleks põhjustanud õpetatud meeste vastuseisu. W. Schlütter 1909