Moodne kunst oli juba ammu sündinud, kui Lui ilmavalgust nägi.

Tal oli seepärast palju lihtsam kui Cézanne’il, kes pidi selle kunsti ise looma, vaeva nägema, taide nimel ühest ja teisest loobuma. Aga kindlasti elas ta läbi naudinguid, mis kaasnevad täiesti uue loomisega ning ka hirme, mis sellega kaasas käivad. Üksindus vaevas teda niikuinii – igal vaimuinimesel, eriti kui ta suundub tundmatusse, on saatuseks jääda oma töödega üksi, sest sinu leidust ei mõista niipea ja tõeliselt ükski teine inimene (naine, et perekonda koos hoida, võib sellise näo teha). Üksindus käib koos inimese avastustega maailmast, mis on suur, julm ja lõpmatult tühi. Isegi karjudes ei täida teda mitte. Tühjus valitseb niikuinii seda ilma ja kas ainult seda maailma… Seda oli Lui tundnud korduvalt, kui ta tajus inimese üksindust ning ruumi lõpmatust, ja kogu hingest karjunud – aga karje jäi karjeks.

See oli justkui Munchi “Karje”, – millest ta alles kunagi hiljem teada sai…