On vist kirjaniku jaoks suur õnn ja õnnetus avaldada 39-aastaselt nii vaieldamatult meisterlik romaan, nagu seda on Gabriel García Márqueze «Sada aastat üksildust» (ilmus 1967). Paratamatult projitseerub järgnev looming suurteose taustale ja kui «Sajas aastas üklsilduses» on kõik olemas, siis sellest edasi saavad tulla vaid mosaiigi pisemad killud.

1985. a ilmunud romaanis «Armastus koolera ajal» ei jäta autor lugejat üksinda ähmase lootusetuse, inimkonna paratamatu allakäigu ja kusagil ikka veel luurava koolerahirmu küüsi. Lunastus on olemas, ja nii nagu pealkirigi ütleb, on selleks armastus - terve elu kestev, ennastohverdav, vahel kohutavalt tüütu ja ajuti väga naljakas armastus.

Nagu ikka, ei maini kirjanik täpset paika, kus tegevus toimub - teame vaid, et see on üks Columbia rannikulinn. Samas aga on küllaga konkreetseid viiteid, mis võimaldavad täpselt paika panna sündmustiku ajalised raamid - möödunud sajandi keskpaigast kuni käesolea sajandi 20.-30. aastateni. Niisiis areneb rööbiti armastuse looga romaanis veel üks lugu - iseseisva Colombia riigi ajalugu.