Üheks põhjuseks, miks me Bulgakovit kui näitekirjanikku peaaegu ei tunne, on see, et kirjaniku eluajal ei pääsenud ükski tema näidend trükki, neid hakati ühekaupa avaldama alles 1950. aastail ja sedagi vaid ajakirjades. Olukorra põhjustele heidab valgust Stalini hinnang näidendile «Põgenemine»: «Või näiteks Bulgakovi «Pagu», mida samuti ei saa pidada «pahem-» ega «parempoolsuse» hädaohu avalduseks. «Pagu» väljendab katset äratada haletsust, kui mitte sümpaatiat, teatavate nõukogudevastaste pagulaskihtide vastu, - on järelikult katse valgekaartlust õigustada või pooleldi õigustada. «Pagu» sel kujul, nagu ta on, kujutab endast nõukogudevastast nähtust.» Laias laastus jagunevad Mihhail Bulgakovi näidendid «ajaloolis-revolutsioonilisteks» ja «olmelis-fantastilisteks». «Põgenemine» esindab esimest liiki ja »Õndsus» teist liiki näidendeid.

Tõlkija järelsõnast