Isegi enamik haritlasigi ei tea, et Kreutzwald kirjutas «Lembitu», mis pärast lauliku surma Helsingis 1885. aastal välja anti. Käesolev väljaanne on seega «Lembitu» teine trükk. Kohe pärast ilmumist võeti «Lembitu» kriitika poolt suure vaimustusega vastu. Kunsteepos «Lembitu» seisis kindlalt «Kalevipoja» kõrval. Seda peeti manalateele läinud vaimurikka ja vorminõudliku vanameistri viimse tahte avalduseks. Kuni üliõpilane Ado Säärits 1927. aastal avastas, et «Lembitul» on olemas saksakeelne eeskuju -- Josef Viktor Widmanni eepiline luuleteos «Buddha». Sellest peale muutus ülistav kiidukoor rahvuslikust alaväärsustundest põhjustatud häbiks. Orjaaeg oli ju kõigil veel liigagi hästi meeles. Kiidulaul muutus vaikimiseks, vaikimine unustuseks. Enne vaikimist aga hakkasid ilmuma mahategevad kirjatööd, milles «Lembitu» sisuliste väärtuste hindamise asemel hakati kokku lugema silpe ja võrdlema «Buddha» silpide arvuga. Kolme suure mehe auks peab siiski ütlema, et nad ei lasknud ennast sellest häirida. Need olid Gustav Suits, Friedebert Tuglas ja Endel Nirk. Widmanni ja Kreutzwaldi maailmavaated on väga erinevad. Widmanni «Buddha» (1869) lahkab tollase saksakeelse Euroopa usuelu ja teoloogia teravaid päevaküsimusi budistlikus rüüs. Kreutzwald varjab «Lembitu» ebatõeliste ajalooliste kulisside taha oma usulis-filosoofilise maailmavaate, lüürilised meeleolud ja siseheitlused. See, et Kreutzwaldi luuleteos on (tõlke)laenuline, ei vähenda vähimalgi määral selle väärtust.